Kas börsil on kohta moraalile?

Üks on selge – selle üle, mis on moraalne ja mis mitte, võib lõputult vaielda. Leidub neid, kelle hinnangul ei sobi ükskõik millist äritegevust ja eetikat samas lauses kasutada kui neid, kes leiavad, et just suurkorporatsioonid on ühiskonna õitsengu alus. Kõik sõltub vaatenurgast.

Roosaare kinnitusel hoiab ta eetika ja investeerimise lahus. „Kui oled taimetoitlane, siis võid PRFoodsi (endise nimega Premia Foods – toim) aktsiaga teenitud kasumiga toetada mõnda vastavat MTÜd aga investeerimisotsus tuleks siiski numbrite põhjal teha,“ selgitas ta. „Kui IPO (aktsiate esmaemissioon – toim) välja arvata, siis see, et sa ostad börsilt mingi ettevõtte aktsiaid, ei mõjuta selle ettevõtte käekäiku.“

Samas mängib eetika väikeinvestori hinnangul siiski niipalju rolli, et kui mingi ettevõtte vastu on avalik huvi, siis mõjub see ühel hetkel ka numbritele.

„Seda on tehtud mingite ebaratsionaalsete hirmude pärast,“ rääkis ta. „Et mis see 25 km ringi ikka teeb, kiirrongiga ainult 5 minutit. Kui aga võtta, et trass rajatakse 200 aastaks ja seda kasutab 500 000 reisijat aastas, tahetakse meilt ja meie järeltulijatelt röövida 100 miljonit minutit ehk 190 aastat väitega, et käitume moraalselt. Minu arvates sellise trassi joonistamine on vastupidi, amoraalne käitumine.“

Otsuseid aitab langetada talupojamõistus

LHV panga nõukogu liige ja ettevõtja Raivo Hein lähtub hea ja kurja üle otsustamisel kainest investori mõtlemisest ja kõik, mis on legaalne, kõlbab ka investeerimiseks. Ehk teisisõnu, kui on nõudlust, siis peab olema ka pakkumine. Loogika on tema sõnul lihtne: ära võta tavalist või kiirlaenu tarbimiseks, vaid paku seda ise ja ära mängi kasiinos, vaid hakka ise mängupõrgu omanikuks.

Samuti tuleks nikotiinisõltlastel tema sõnul silmapilkselt lõpetata suitsetamine, sest see viib teadupärast kiirelt hauda. „Kui keegi aga ikkagi soovib suitsetada, siis paku seda võimalust,“ soovitas muu hulgas Marlboro kaubamärgiga tuntust kogunud suitsutootja Altria aktsionäride ringi kuuluv Hein. „Kui tegemist on legaalse tegevusega, siis mina lähtun kasvust ja dividendidest.“

Ta möönis, et ei ole olemas läbinisti eetilist äri – ka ravimifirma abordipillid on ühe jaoks patt, teise jaoks pääsetee. Sama lugu on keskkonda laastava naftatootmisega ja eetilisest investeerimisest seega tema hinnangul rääkida ei saagi.

„Laenu andmine on iseenesest läbi ajaloo juba nii suur patt, et keskajal lubati sellega tegeleda vaid juutidel ja islam keelab üldse intressivõtmise,“ piltlikustas ta. „Ometi, ilma laenamiseta ei arene majandus. Inimese tasandile tulles – kui suitsetamine on lubatud, siis ei tohiks olla ka küsimust tubakatööstusse investeerimise osas.“

Ometi leidub regioone, kuhu Hein enda sõnul ei investeeriks. Üks selline hallis alas toimetav riik on tema hinnangul Venemaa, kuhu ta ei investeeriks juba ainuüksi liiga kõrge riski tõttu. Teise näitena tõi ta välja Põhja-Korea, mille puhul ei lubaks rahapaigutust teha õiglusetunne.

Karavan liigub edasi

Leidub aga neidki, kelle valulävi on oluliselt madalam. Hein rääkis, et teab üht Eesti investorit, kes ei investeeri alkoholi-, kasiino- ja sigaretitööstustesse just eetilistel kaalutlustel ega võta nende valdkondade firmasid enda firmale isegi klientideks.

„Ometi, veini ta poest ikka ostab ja küllap ka siis tarbib seda. Ehk siis minu arust on see kahepalgeline käitumine. Kui juba põhimõtteliselt, siis peaks ka täiskarsklane olema,“ leidis ta. „Äärmus on, et inimene ei osta autoettevõtte aktsiaid ja autot, kuna need tapavad teisi inimesi. Aga no, mis seal ikka. Playtech teeb ikka kasiinotarkvara, Saku müüb õlut edasi ja Ford toodab siiani autosid.“